Kui ma saaksin sulle öelda, siis usu mind ma teeksin seda. Ma ei saa. Kas tead miks ? Vastus on lihtne. Ma ei julge sulle otsa vaadata, kas tead ? Ma lihtsalt ei julge. Ma tunnen, et ma olen mingil määral rikkunud meie sõpruse, selle pilve mis meie vahel liikus. Tundub et oma pisaratega olen selle meie vahelt ära uhanud. Vahest ma mõtlen mis oleks saanud, kui ma oleksin teisiti teinud. Kui ma oleksin valinud meie sõpruse kõige muu kõrvalt ? Aga ma arvan .. ma usun et sellel polegi vahet. Ma tean, et kusagilt ma leian julguse vaadata su silmadesse ja öelda mida ma tegelikult arvan..
See on sulle .
Tead, ma näen sind öösiti unes. Sa viimasel ajal käid palju tihedamini mu unenägudes. Tekitad minus rohkem ja rohkem seda syytunnet.. Usu, ma annaks peaaegu kõik, et keerata aeg tagasi mai kuusse. Sa ei tule enam vaikselt ja sa ei säti ennast enam minu kõrvale magama. Sa ei hoia mind kaisus, ega tee mu laubale musi. Sa ei soovi mulle enam head ööd. Sa tuled täiesti teistmoodi. Sa tuled selle avarii kaudu. Sa tuled oma õe silmades. Sa tuled läbi vihkamise. Pettumuse. Syytunde. Masenduse ja ahistuse kaudu. Ja mida rohkem sa tuled, seda rohkem kardan mina minna sinu hauale. Seda rohkem ma kardan minevikku ja seda rohkem ma soovin, et kõik oleks teisiti.
Ma igatsen sind. Alati.
xoxo, Birksu.
