Even if you hands are shaking and your faith is broken. Even as the eyes are closing do it with a heart wide open.
Siin ma nüüd siis olen. Lyseo lukio uues ehituses, opo tunnis, ATK klassis. Vähe ei ole igav.. Mul on nii igav, et ma hakkasin oma elu üle järele mõtlema. Mõtlen, et mis võiks olla teisiti või mis olemata. Ma südames soovin iga päev, et ma poleks osasid inimesi elussees kohanud. Mõtlen, et kuidas ma saan olla nii loll ja igatühte usaldada. See pole õige. Kõik fucking inimesed pole head. Eks vigadest õpib ... selleks me neid ju teemegi. Samas jälle ma arvan, et ma olen tänu neile inimestele ääretult tugevamaks muutunud. Tugevaks igas mõttes- vaimselt ja füüsiliselt. Mulle meeldib olla see kes ma nüüd olen. Või noh, kes ma arvan ennast olevat. Ma ei ole ikka veel kindel, kes ma täpselt olen või mida ma elult tahan. Natuke aega tagasi teadsin ma seda täpselt. Mul olid kõik plaanid valmis ja ma teadsin täpselt KES MA OLEN. Mu usk endasse kaob. Miski lihtsalt imeb mu tühaks kõigest. Elutahtest, inspiratsioonist, motivatsioonist ... kõigest mida mul on vaja. ma võin ausalt öelda, et ma lõpuks ledsin selle viisi kuidas mina tahan surra. Või noh endalt elu võtta. Ega kui aus olla, pole ma iial arvanud, et ma väga kaua elan, nii 25 aastat maksimum. Mille jaoks ? Mille jaoks me elame ? Et surres öelda " ma olen midagi teinud, mul on laps, mul on armastus ja mul kõigest hoolimata on kuradi hea elu olnud" fuck it. Mina ei ela sellejaoks. Ma ei ela teiste jaoks ja mina ei ela selleks, et last saada. Isegi kui ma tahaks teda saada, siis kahjuks läks minu võimalus mööda. Tõsi mina endale elu ei andnud ja minul pole ka õigust seda võtta, aga HALLOO, kas ma palusin endale elu anda ? No ei. On küll jah fucking tore olnud, aga mulle aitab. Ma tahan ära minna nüüd. Mul ei ole midagi juhtunud ... no vähemalt mitte midagi uut. Kõik läheb sama rida pidi edasi. Kõik on OK , ma lihtsalt tahan nüüd rongilt maha astuda. Ja mul on kahju, kui keegi kes minust hoolib loeb seda, ega sa ei saagi midagi teha. Sa ei saa enam muuta seda mis on olnud ja sa ei saa panna mind arvama teisiti. Ma ei ütle, et ma nüüd peale selle teksti kirjutamist lähen vesitorni juurde, ronin sealt üles ja hüppan alla. Ei. Peale selle teksti kirjutamist ma lähen linna, joon kohvi, õpin ja mõtlen kui fucking tore asi on ELU. Siis ma lähen tagasi kooli ja olen soome keele tunnis, mis on ütlemata igav tund, aga hei, inimesed peavadkusagilt raha saama ja kusgilt pean mina ju hariduse saama. Ma ei lähe vesitorni juurde mitte täna ja ehk ei lähe ma sinna homme ka. Võib-olla ei lähe ma sinna nädala ega kuu aja pärast ka ning ehk isegi mitte aasta pärast, aga ühel hetkel mu tee viib mind sinna. Ja siis ma lasen endal vabalt LENNATA.
