5. november 2010

She give up.



Emme issile: Saada, Biki siit ära. 

VOU!  Ma annaks sulle medali praegu. 
Ma ei isegi ei viitsi sulle enam mitte sittagi öelda. Lase edasi samas vaimus ja luban, et ma teen su elu täpselt sama nõmedaks, kui sa minu oma oled teinud. 
PS! Ma olen seda päris mitu korda juba öelnud- MUL ON KÕRVAD ja ma kuulen. Ausalt. Selles ei pea kahtlema. 

Mul on pudel kokat, täpselt kaheksa ja pool pulgakommid, mullitaja ja küünlad kapi ja laua peal. Mulle meeldib vahest nii. . Mulle meeldib vahepeal istuda põrandal maas, ainult küünlad põlemas ja puhuda mulle. Ja siis puhuda neid järjest kõrgemale ja kui nad ikka alla tagasi tulevad, siis lihtsalt lasen kukkuda neil enda juustesse, näole, kätele, jalgadele, voodile, kapile ja põrandale. Väikesed ja suured - kõik koos. Värvilised. Nii nõrgad, aga samas tugevad. Mulle meeldib mõelda ennast mulliks. Keskmise suurusega, ülivärviliseks mulliks.Lennata lihtsalt ilma igasuguse vaevata ...Mulle meeldib nii. Mulle meeldib vahest tunda, et ma olen pisike. Mulle meeldib vahest õhtul minna laste mänguplatsile ja olla seal. Istuda selle keerleva kiigu peale ja keerutada ennast. Mida kiiremini seda parem. Tuul kõrvades, juuksed lendlemas ja siis tunnen et hakkab külm ja käed lähevad punaseks. Ja süda läheb pahaks. Peatan kiigu, tulen sealt maha ja kukun liiva peale ja vot siis hetkeks tunnen seda täielikku vabaduse tunnet just sellel hetkel kui ma sinna maha pikali kukun.  Kogu maailm keerleb mu ümber, puud jooksevad ja koolimaja liigub. Ja siis naeran. Lihtsalt naeran kõva häälega. Seal liiva peal, keerleva kiigu kõrval. Ega ma ei kiigukski keerleva kiiguga, aga teised kiigud on ära võetud. Ma käiksin päeval ka, siis kui valge veel on .. aga ma ei saa. Ma ei ole veel nii julge. Ja ma lihtsalt pean väikestele lastele nägusid tegema, kui nad bussijaamas või ükskõik kus mu kõrval on. Ma lihtsalt pean. Ja see on nii armas. Teate vahest on nii hea tunda ennast kellegi teisena, kui sa tegelikult oled. Vahest on hea olla jälle laps. 


Vahest on hea võtta ära mask, mis on nii kaua ilusat nägu peidus hoidnud. 

Ma tean, et ma naeran koolis alati kõige kõvemini ja ma tean,  jah, ma tean et ma paistan teile õnnelikuna ja ma tean, et te kõik a-r-m-a-s-t-a-t-e mu kallistusi. Ma alles täna avastasin ... alles täna avastasin, et ma olen üks neist, kes kannab maski.