Ma tunnen end kuidagi nii aheldatuna. Aheldatuna inimestest, tunnetest, koolist ja eelkõige sellest vastikust rutiinist, mis on saanud justkui igapäevaseks osaks mu elust. Ja ma usun, et ma pole ainuke, kes selle all kannatab. Just praegusel hetkel annab tunda suur soov end ahelaist vabastada ja rutiinsest elust lahti öelda. Tahaksin olla täiesti vaba, olla seal, kus ma parasjagu soovin, ilma, et mul istuksid pidevalt kukil kohustused ja tegevused, mida ma vabatahtlikult sooritada ei sooviks, kuid mis nõuavad tegemist. Ma tahaksin käia mööda maailma enda soovide kohaselt. Tahaksin kõndida nendel maadel, kuhu mu jalad pole veel kõndima sattunud. Tahan võtta aja maha just siis, kui mul selleks tahtmine tuleb, mitte, et ma peaksin arvestama iga detailiga, mis minu justkui täiuslikku elu kinni hoiab, et asjad koost ei variseks. Tahaksin vaadelda oma silmadega igat objekti maailmas täpselt sellise pilgu läbi nagu ma seda suudan.
Ilmselgelt tahan ma jälle liiga palju ...
