Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Hello tears, you're back and i'm not happy.
Ma sosistan endale viimasel ajal koguaeg " i'm sorry" . Täiesti suvalistel hetkedel, suvalistele inimestele. Sanna küsis mu käest täna, et miks ma koguaeg " i'm sorry" sosistan ja ma vaatasin talle lolli näoga otsa. MA EI OLE ISE SEDA MÄRKAND! Peale seda ma hakkasin alles aru saama, et sosistan jah seda, aga MIKS? Ma ei ole ju midagi teinud ... ega ju ? God, i need some help.
Ma näen unenägusid. Jälle väheke imelik. Oleks need unenäod siis rahulikud ja normaalse nagu kõigil aga tutkit ... mu uneäod on ... ööm ... nightmares.
Ma kardan. Ausalt. Äkki ma lähengi hulluks või äkki mul ongi haigus nimega : DEPRESIOON ( ma ei oska enam selliseid keerulisi sõnu kirjutada : ( ) Mida ma teen? KAS KEEGI OSKAB/ SAAB / TAHAB AIDATA MIND???
Eksami nädal on. Shit.
I miss you.
Ma tahan minna Jaapanisse elama. ( Ööm, või tulla Eesti. Nii tahan, aga tahtmisest üksi ei piisa : ( )
